4

Originaali tiitel:J’ai aimé un manipulateurCaroline Bréhat

Toimetanud Kai NurmikKujundanud Britt Urbla Keller

© Éditions des Arènes, 2010Published by arrangement with Literary Agency „Agence de l’Est”© Tõlge eesti keelde. Mari Vihuri, 2011© Eessõna. Reet Hiiemäe, 2011

ISBN 978-9985-3-2318-2

Kirjastus VarrakTallinn 2011www.varrak.ee

Trükikoda OÜ Greif

5

SI S U KO R D

Eestikeelse väljaande eessõna .................................................................. 11Violaine Guéritault’ eessõna .................................................................... 15

1. peatükk. ILMUMINE ...................................................................................... 212. peatükk. JULIANI JUTUSTUS ...................................................................... 313. peatükk. ESIMESED JÕULUD ..................................................................... 394. peatükk. PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS ................................................ 475. peatükk. TRESORUTOOPIA......................................................................... 536. peatükk. ESIMESED VALED NOODID .................................................... 597. peatükk. KAKS PEREKONDA, KAKS UNIVERSUMIT.......................... 678. peatükk. LUGU, MIS ON ÜHEVÕRRA HALE JA ARUSAAMATU ........ 779. peatükk. HELLUS KÄIS TAL ÜLE JÕUv ................................................. 8510. peatükk. SADISTLIK MATK ...................................................................... 9111. peatükk. ESIMESED HOOBID ................................................................. 9912. peatükk. VÄGIVALLAKEERIS ................................................................ 10713. peatükk. SÜND .......................................................................................... 11714. peatükk. VÄIDETAV HÜLGAMINE ...................................................... 12715. peatükk. LÕHE .......................................................................................... 13516. peatükk. MASKID MAHA ....................................................................... 14517. peatükk. PEREKONDLIK HULLUMEELSUS .................................... 15518. peatükk. TEINE AHAA-HETK: MA MÕISTAN................................ 16919. peatükk. DEPRESSIOON ........................................................................ 17920. peatükk. AJUTINE HINGETÕMBEPAUS ........................................... 191

Epiloog ................................................................................................................... 205Lisa ............................................................................................................................ 209 Psühholoogilise vägivalla viisteist hoiatusmärki ................ 209 Kasulik teave ................................................................................................ 216 Täiendavaks lugemiseks ...................................................................... 216

6

7

Ma pühendan selle raamatu kõigile neile, kes võitlevad teadmatuses ja üksinduses küsimusega, miks nende

armas tatu neid solvab, ähvardab ja peksab, samal ajal kui ta suudab imelikul kombel võluda kõiki teisi.

Minu tütrele

8

9

„Armastuse vastand pole vihkamine, vaid võim.”CARL GUSTAV JUNG

„Mees, kes tunneb vajadust oma partneri üle võimu omada, tunneb end nõrgana ja igasugusest võimust ilmajäetuna.”

PATRICIA EVANS

10

117

13. P E AT Ü K K. SÜ N D

„Vägivaldne mees suudab panna kogu maailma uskuma, et kõik on sinu süü.”

PATRICIA EVANS

Järgmisel hommikul ootasin Juliani lahkumist, et helistada Air France’i. Täielikus paanikas seletasin teenindajale, et pean kiiresti Prantsusmaale minema ja et ootan lennu-jaamas esimest vaba kohta. Ma tegin selle vea, et ütlesin talle, et peaksin kolme nädala pärast sünnitama. Ta oli kategooriline: „See on võimatu. Ükski lennufirma ei laseks teid pardale. Neil on liiga suur hirm, et sünnitate lennukis. Mul on kahju.”

Ma panin toru värisedes ja heitunult hargile, võimetu midagi välja mõtlema. Ma ei saanud selle silmatorkava kõhuga valetada. Ma olin lõksus. Pärast üleelatud õudus -te ööd ei suutnud ma Julianile silma vaatamist ettegi

118

kujutada. Ma ei arvanud, et tal oleks soovi mind tappa, kuid mind hirmutas see, et ta oli suutnud suruda padja mu näkku ja istuda mu kõhule. Ma korrutasin endale, et ta oli üritanud mind vaikima sundida, sest ma olin ähvar-danud teda mahajätmisega – tema õudusunenäoga. Kuid mu süda pidi rinnust välja hüppama, kui mulle kangastus tema õudne ilme, sellal kui ta mulle koridori järgnes. Kaks episoodi segunesid mu mälus.

Äkitselt tuli mulle mõte. Ma lähen politseisse. See ra-hustab Juliani maha, ta ei julge mind enam puutuda. Aga kui sel on vastupidine mõju? Kui see ajab teda veel rohkem vihale, nii et ta ei suuda end enam kontrollida? Minu peas möllasid kõige hullemad stsenaariumid. Ma helistasin nõu saamiseks oma afroameeriklasest naabrile Tracyle, kes oli ka koduvägivalla ohver. Ma anusin teda endale külla tulema. Ta pani mind köögis istuma ja üritas mind rahustada:

„Ole nüüd, rahune. Sa pole midagi söönud. Sellepärast sa lasedki fantaasial end kaasa viia,” ütles ta mulle teed valmistades.

„Aga kas sa ei arva, et ma peaksin politseisse minema?” küsisin.

„Ma ei tea. Minu jaoks on nii raske ette kujutada, et Julian sind lämmataks. Julian??? Kõige tundlikum ja lee-bem mees! Minu mees kolkis mind nii, et ma olin üleni sinikates, silmad sinised. Võib-olla pead talle veel ühe või-maluse andma…”

Just selle hetke valis Julian, et tuppa astuda: „Ohoh! Siin on keegi?” Ta ilmus hiiglasliku punaste rooside kimbuga,

119

tõi Tracy jaoks lagedale oma kõige võluvama naeratuse ja suudles mind kergelt huultele, puudutades hellalt mu kõhtu:

„Kõik korras, sweetheart?”„Jah…” ütlesin ma, pilk maas, suutmata midagi muud

üle huulte tuua.„Ma kohtasin just Rayd. Ta parkis autot. Ta tõi lapsed

koju, sest kool pandi kinni – pommiähvardus. Ma tegin talle ettepaneku päev nendega veeta, tähendab, kui see neile meeldib…” ütles Julian.

„Kui kena! Ma peangi tööle minema,” hüüatas Tracy, heites mulle pika ja paljuütleva pilgu.

Julian istus mu kõrvale ja võttis õrnalt mu käe: „Ütle, Caroline, kas sa tahaksid lastega parki minna?” Mul pol-nud jõudu vastata. Ma ei suutnud uskuda, et see oli sama mees kui eelmisel ööl. Midagi ei klappinud. Mul oli tunne, et kannatan hallutsinatsioonide all. Ja kui kõik oligi ainult minu luulud? Taas kord sundisid Juliani normaalne olek ja leebus mind kahtlema selles, mida olin kogenud. Niisiis otsustasin, et ei võta midagi ette ja surun selle mälestuse oma mälu sügavaimatesse soppidesse. Mu aju tõrkus: ta keeldus uskumast.

Tõsiasi, et Julian pidi esinema sünnituseelsel nädalal Sak-samaal rahvamuusika festivalil, pani mu sõbrad muretse-ma. Mind aga oli ta suutnud veenda, et laps „teab” ja ootab ta tagasituleku ära. Lõppude lõpuks oli ta ju koos minuga „rase”, nagu ta korrutada armastas. Nagu alati, ei nõustunud ta sellega, et võiks olla veidikenegi kõrvalisemas rollis.

120

Gwendolyn kuulis oma isa palveid. Ta ootas ilmaletule-kuga, kuni isa oli tagasi, ja lubas tal seega mängida moodsa issi rolli ja lõigata läbi nabanööri, mida Julian loomulikult laia liigutusega tegigi – isegi kui, irooniline küll, ta polnud suutnud seda teha omaenda emaga. Pärast kahte päeva ja kolme ööd piinarikkaid tuhusid (ma sünnitasin ilma epiduraalanesteesiata) tõin ma reedel kell 16.30 New Yorgi väga ilusas Roosevelt-Saint Nicholasi haiglas lapse ilmale. Gwendolyn oli väga tubli: platsenta oli vaevu väljunud, kui ta juba imes rinda isuga, mis avaldas õdedele sügavat muljet.

Veidi pärast Gwendolyni ilmaletulekut üritas Julian koridori tormata, et näidata inimestele, „kui ilus beebi” tal on, kuid õed takistasid teda, selgitades, et kui lapsega sünnitustoast väljas midagi juhtub, siis kindlustus seda ei korva.

Mu vanemad saabusid lennujaama kurnatute, kuid üli -õnnelikena. Elav ja isukas titt juba ootas neid. Julian kaeb-les lakkamatult väsimust, mis olevat kogu ta keha üle või-must võtnud. Paistis, nagu ei tahaks ta peaosa mulle üle anda: mina olin surmväsinud, kuid tundus, et temaga on hullemad lood. Ta kannatas ajavahe all, ta polnud oma naasmiseelsetel öödel maganud, ta oli mu vanematel len-nujaamas vastas käinud, ta oli veel enne sünnitust käinud mu koera Nounoursiga jalutamas. Nagu alati, polnud ta sekunditki hinge tõmmanud. Peale selle: „kui näed maa-ilma kallimat inimest niimoodi kannatamas, paneb see mingis mõttes kaasa kannatama”. Näis, nagu üritaks Julian minult rambivalgust röövida.

121

Keskööks polnud ma haiglas ikka veel süüa saanud. Õde selgitas meile, et oli liiga hilja, ja Julian oli enda väitel liiga väsinud, et mulle väljast midagi otsima minna. Mu ema hüüatas vihaselt: „Ta pole terve ööpäeva midagi söönud! Nii see küll ei lähe!” Julian ajas end vastutahtsi püsti ja tõi mulle tuunikalasalati, korrutades juttu oma väsimusest. Keegi ei näinud selle üle muretsevat ega talle kaasa tund-vat, kuid mina märkasin ta sünget pilku.

Juliani ema saabus päev pärast meie kojutulekut. Mu isa oli käinud tal koos Julianiga rongijaamas vastas ja ma lugesin ta näolt silmapilk, et naine ei meeldinud talle. Tema ilme reetis ühtaegu üllatust ja piinlikkust, mida ta ei julgenud mulle väljendada. Christina astus sisse nagu diiva, mässitud pikka naaritsakasukasse ja käed tühjad, sellal kui mehed kandsid ta pakke ja kohvreid. Meie emaga astusime sammu tagasi, et teda mööda lasta. Ta tervitas kiiruga mu ema, haaras mind kohe käte vahele ja embas soojalt.

„Kuidas sul läheb, my darling? Ahh, ma olen lõpuks kohal! See teekond oli väljakannatamatu!” kuulutas ta, enne kui avas ühe oma hiiglaslikest kottidest. „Õnneks leidsin rongis kellegi, kes mu pagasit kandis! Kuidas ma ilma selle hea samariitlase abita toime oleksin tulnud?” Ta tõi lagedale kingihunniku: Julianile – kes alkoholi ei tarbinud – Virginian Gentlemani brändit, mulle Bloo-mingdale’i beeži kašmiirsalli, disainpanni, Le Creuset’ erksinise teekannu ja keedukannu, mis sobisid värvi poolest köögikappidega. Tal oli ka raamatuid imetamise kohta.

122

„Veel üks asi on tulemas,” ütles ta vandeseltslaslikult ja lisas minu poole pöörates: „Midagi väga erilist.”

Christina kingitused meeldisid mulle väga, aga ma taht -sin vaid üht: puhata, ja ma kartsin, et ta äratab üles Gwen-dolyni, kes oli lõpuks ometi uinunud. Pealegi tundsin ebamugavust oma vanemate pärast, kellele ilmselgelt ei meeldinud Christina kunstlikud maneerid.

Julian luges mu silmadest muret, tõstis sõrme huulte-le, pomises „tss” ja juhatas Christina magamistuppa, kus Gwendolyn rahulikult magas.

Christina kõndis aeglaselt tuppa, teadja naeratus suul, ja kummardus tillukese valgesse riietatud kogu kohale, kes suurel voodil nohises.

„See pole laps, see on ingel,” ütles ta teatraalse pühalik-kusega, käsi südamel.

Just sel hetkel kõlas uksekell ja äratas Gwendolyni, kes hakkas nutma. Väga eriline kingitus oli kohal. Minu hingetõmbepaus oli jäänud lühikeseks. Christina vaatas mind kelmikalt. Ma võtsin stoiliselt Gwendolyni sülle ja andsin talle rahustuseks rinda. Postiljon keeldus ronimast neljandale korrusele kingitusega, mis oli selleks liiga raske. Julian ja mu isa läksid trepist alla seda ära tooma. Oma täielikus segaduse ja üleväsimuse seisundis tekkis mul küsimus, ega ta ometi pole ostnud meile raamatukappi, kuhu ma võiksin lõpuks kõik oma laiali vedelevad raa-matud ritta panna.

Kast oli raske ja suur, kuid raamaturiiulit poleks sin-na mahtunud. Julian tõstis kastist välja valge plastmassist lamamistooli osad. Isa vaatas mind üllatunud ilmel, silmad

123

suured: „Milleks osta selline mõttetu ja ruuminõudev ese, kui teil ometi on vaja tuhat muud asja?”

„Pane see kohe kokku!” kilkas Christina, kes naeris ja oli erutatud nagu väike tüdruk. Julian noogutas kergelt ja kuulas ema sõna.

„Teate, mulle tuli meelde, et ma ei suutnud ilma selleta Naimat uinuma panna. See oli ainus viis, muidu ei maga-nud ta silmatäitki! Ja mina ka mitte! Ma tean, et sul läheb samamoodi, Caroline, ja et sa ei suuda varsti enam ilma selleta elada!” ütles ta ikka veel naerdes.

Ma kahtlesin selles. Ma ei suutnud naeratust suule ma-nada. Kuhu kurat ma selle piraka eseme paigutan, kui mul juba nappis ruumi, et meie asju ära mahutada? Mu vane-mad vaatasid mind nõutult.

Christina veetis järgmise päeva tugitoolis, jalad teise tooli peale tõstetud, ja oli süvenenud John Perkinsi raamatus-se, mis oli parajasti Ameerika vasakintellektuaalide seas laineid löömas: „Majandusliku palgamõrvari ülestunnis-tused”. See oli ühe Ameerika impeeriumi „teenri” lugu. Mees töötas rahvusvahelise nõustajana arenevates ja stra-teegiliselt tähtsates riikides, kuid tegi salaja tööd Ameerika „korporatokraatia” (valitsuse, pankade ja suurettevõtete) majanduspoliitika elluviimise nimel.

Ta tegi lugemisse tihti pause, et käia „silmitsemas” Gwendolyni, keda ta võrdles alati oma vanima tütre Loui-saga, „kes oli kolmest imikust kõige ilusam”, ja et kin-nitada, et ta kolmas mees oli samuti „palgamõrvarina” Ameerika valitsust teeninud.

124

„Dicki tööga on siin tõepoolest palju ühtelangevusi. Kui-das ma küll võisin sellest mitte aru saada, ehkki ohverdasin osa oma elust ta impordi-ekspordiettevõttele?” korrutas ta otsustaval toonil.

Ta sinised silmad omandasid äkitselt jäise läike. Julian vastas talle vaid lepitavate ümahtustega ja naeratas mulle piinlikult. Christina lisas õli tulle:

„Jah, jah, ma kinnitan sulle. Ta teeskles teatud valitsus-tele, et kavatseb neid aidata, aga tegelikult teenis ta Amee-rika huve, täpselt nagu see vastik John Hopkins, ja kui ta möödaminnes need valitsused kukutas, too bad for them!” kinnitas ta ninahäälel, mis tõi mulle meelde lastemultikate nõiaellad.

Ja mina olin alati arvanud, et Dick oli tore sell, kes po-leks suutnud kärbselegi liiga teha! Ma polnud raamatut veel lugenud (mul oli tunne, et ma imetan Gwendolyni 24 tundi ööpäevas), kuid isegi kui Christina suhtumine tundus mulle huvitav, olin ma liiga väsinud, et tema nae-ruväärsele fantaasialennule eriti tähelepanu pöörata. Mul oli üks kinnismõte, ja see oli magamine. Gwendolyn ei lasknud mul seda teha, sest tema magas vähe, nuttis palju, ja vaid imetamine tegi ta pikale jonnile lõpu.

Kuid mu peas valitsevast segadusest hoolimata häiris Christina käitumine mind märkimisväärselt. Ühel päeval sain kirja, et vastupidi oodatule ei maksa kindlustus kinni mu sünnituskulusid (mis ulatusid ju ikkagi 10 000 dollari ehk 9000 euroni poolteise haiglapäeva eest). Nii kutsusin Juliani oma töötuppa ja selgitasin talle olukorda, püüdma-tagi varjata viha nende neetud Ameerika haiguskindlustus-

125

firmade vastu, mis toimivad nagu äriettevõtted ja müüvad raviteenuseid nagu kaupa.

Selle peale hüüdis Christina väriseva häälega: „Julian, tule kohe siia! Mis ometi toimub? Mis ma teinud olen? Mida ta mulle ette heidab?”

Julian üritas teda nii hästi kui võimalik rahustada: „Ei, Mom, sel pole sinuga midagi pistmist. Asi on kindlustu-ses.”

Kuid Christina jätkas väriseva häälega, liginedes hüstee-riale: „Palun ütle mulle. Ma tahan teada, mida ma tegin. Mida on Caroline’il mulle ette heita? Mis ma talle teinud olen? Ütle mulle, või ma lahkun kohe! Ma nõuan, et sa ütled!”

„Ma vannun sulle, Mom. Asi on lihtsalt haiguskindlus-tuses.”

Ma ohkasin täiesti rööpast välja viidult. Mu vanemad olid vannitoas ega olnud seega midagi kuulnud. Julian tuli minu juurde tagasi ja ma võtsin ta mürgiselt vastu: „Mis toimub? Su ema tunneb end halvasti?” Julian po-mises, et ta ema on väsinud, et meie lapse sünd on teda väga kurnanud, et ta pole vananemisega leppinud, ja ei tea veel milliseid muid ettekäändeid, mis olid ühevõrra fantaasiarikkad ja väljamõeldud.

Kas Juliani ema viis oma ähvarduse täide? Igal juhul otsustas ta järgmisel päeval lahkuda, ja see polnud kindlasti mõeldud minu rõõmustamiseks.