2

Originaali tiitel:Tom’s Midnight Garden

Philippa Pearce

Tom’s Midnight Garden was originally published in English in 1958.This translation is published by arrangement

with Oxford University Press.

Toimetanud Eve VõsuKujundanud Kristi Kindel

© Oxford University Press, 1958© Tõlge eesti keelde. Maria Drevs, 2009

ISBN 978–9985–3–1931–4

Kirjastus VarrakTallinn, 2009

www.varrak.ee

Trükikoda OÜ Greif

3

SISUKORD

1. Pagendus ....................................................................... 5

2. Kell lööb kolmteist ...................................................... 14

3. Kuuvalguses ................................................................ 24

4. Päevavalguses ............................................................. 33

5. Jalajäljed kastes .......................................................... 46

6. Läbi ukse ..................................................................... 56

7. Kiri Peterile ................................................................. 68

8. Nõod ............................................................................. 75

9. Hatty ............................................................................ 82

10. Mängud ja lood .......................................................... 88

11. Jõgi, mis voolab merre ............................................ 100

12. Haned ...................................................................... 108

13. Kadunud härra Bartholomew ................................ 118

14. Teadmiste jahil........................................................ 131

15. Vaade müürilt ......................................................... 137

16. Onn puu otsas ......................................................... 150

17. Hattyt otsimas......................................................... 159

18. Kahe trellitatud aknaga magamistuba ................. 171

19. Järgmine laupäev.................................................... 182

20. Ingel kõneleb ........................................................... 188

21. Aeg ja veel kord aeg ................................................ 197

22. Unustatud lubadus ................................................. 211

23. Uisutamas ............................................................... 221

24. Vennad kohtuvad .................................................... 228

25. Viimane võimalus ................................................... 242

26. Vabandus ................................................................. 251

27. Jutustus Tom Longile ............................................. 258

4

5

1. PEATÜKK

Pagendus

Tom puhkes üksinda tagatrepil seistes tõepoolest nutma, aga need olid vihapisarad. Ta lasi pilgul hüvastijätuks üle aia libiseda, maruvihane, et pidi selle maha jätma – nii aia kui Peteri. Nad olid kavatsenud sel koolivaheajal siin nii lõbusalt aega veeta.

Linnas on aiad üldjuhul väikesed ja Longide aed polnud mingi erand, see koosnes juurvilja-aiast ja muruplatsist ja ühest lillepeenrast ning harimata maalapist tagumise plangu ääres. Vii-matimainitud maalapil kasvas õunapuu: see oli suur, kuid ei kandnud eriti vilja, mistõttu poistel polnud iial keelatud puu otsa ronida. Sel kooli-vaheajal oli neil olnud plaanis puuokste vahele onn ehitada.

6

Tom silmitses aeda ja pöördus siis tagasi majja. Trepijalamist möödudes hüüdis ta ülakorrusele: „Head aega, Peter!” Kostis kähe vastuhõige.

Tom läks välja trepile, kus ema teda juba kohv-riga ootas. Poiss sirutas käe oma pagasi järele, kuid proua Long klammerdus hetkeks kohvri külge, et poja tähelepanu äratada. „Kuule, Tom,” ütles proua Long, „see pole sinu jaoks küll tore, et pead leetrite hirmus niiviisi minema sõitma, aga ega see meiegi jaoks tore pole. Me hakkame isaga sinu järele igatsema ja Peter samuti. Pealegi pole Peteril kah sugugi tore leetrites olla.”

„Ega ma öelnudki, et teil kõigil on siin ilma minuta tore olla,” sõnas Tom. „Ma ütlesin ainult, et...”

„Tasa!” sosistas ema, vaadates üle Tomi õla teeservas seisva auto ja selle roolis istuva mehe poole. Ta ulatas kohvri Tomile ja kummardus siis, et tõsta poisi lips üle kraenööbi ning lähen-dada huuled tema kõrvale. „Tom, kulla Tom,” sosistas ta, püüdes poega eelseisvateks näda-lateks ette valmistada, „pea meeles, et sa oled külas, ja püüa – no mis ma oskan öelda? – hea poiss olla.”

Proua Long suudles poega, müksas teda ker-gelt, et ta auto poole minema hakkaks, ning järgnes siis talle. Kui Tom autosse istus, vaatas proua Long juhi poole. „Alan, tervita minu poolt

7

Gweni,” ütles ta, „ja ütle talle kui tänulikud me oleme, et te Tomi niiviisi ette planeerimata enda juurde võtate. See on teist väga lahke, eks ole, Tom?”

„Väga lahke,” kordas Tom kibedalt.„Kui keegi haigeks jääb,” sõnas proua Long,

„on majas kohe nii vähe ruumi.”„Me aitame hea meelega,” ütles Alan. Ta käi-

vitas auto.Tom avas akna. „Head aega siis!”„Oh, Tom!” Ema huuled värisesid. „Mul on nii

kahju, et su suvevaheaja algus rikutud sai!”Auto liikus juba ning Tom pidi hüüdma: „Pa-

rema meelega oleksin koos Peteriga leetrites – hoopis parema meelega!”

Tom lehvitas emale vihaselt hüvastijätuks ja viipas siis kõigest hoolimata punetavale näole, mis oli surutud vastu magamistoa akent. Proua Long vaatas üles, tõstis ahastades käed – Pe-terile oli antud range käsk voodis püsida – ja ruttas majja.

Tom sulges autoakna ning nõjatus vaenulikult vaikides istme seljatoele. Tema onu köhatas ning lausus: „Noh, ma loodan, et me saame igati ke-nasti läbi.”

See polnud küsimus ja nii ei hakanud Tom ka vastama.

Poiss teadis, et käitub ebaviisakalt, ent otsis

8

endale vabandusi: onu Alan ei meeldinud talle eriti ja ta ei tahtnud ka, et meeldiks. Tegelikult oleks Tom eelistanud, et onu käituks temaga jul-malt. „Kui ta ainult mulle naha peale annaks,” mõtles Tom, „siis võiksin koju põgeneda ja ema ja isa leiaksid, et käitusin õigesti, hoolimata leetrite ohust. Aga ma tean, et ta ei annaks mulle iialgi naha peale; ja tädi Gwen – tema on veel hullem, sest talle meeldivad lapsed ja ta on lahke. Mit-meks nädalaks koos onu Alani ja tädi Gweniga umbsesse korterisse topitud...” Ta polnud onul ja tädil varem külas käinud, kuid teadis, et nad ela-vad üürikorteris ühes majas, millel pole aeda.

Sõit kulges vaikuses. Tee viis nad läbi Ely, kuid nad peatusid vaid selleks, et Alan Kitson saaks osta katedraalitorniga piltpostkaardi. See oli mõeldud Tomile. Tom oli sügavalt nördinud, et tal ei lubatud torni tippu ronida, kuid onu selgi-tas talle ülimalt mõistlikult, miks see kõne allagi ei tule: ta on leetrite pärast karantiinis. Ta ei tohtinud Peteriga kokku puutuda, et mitte leet-ritesse jääda; ja ta ei tohtinud teiste inimestega kokku puutuda, kuna oli võimalus, et ta oli juba Peterilt leetrid saanud. Õnneks olid mõlemad Kitsonid leetrid juba läbi põdenud.

Nad sõitsid läbi Ely ja soiste rannikualade ja veel edasi, kuni jõudsid Kitsonite elukohta – suu-re, korterelamuks muudetud maja juurde. See

9

seisis nagu saar kesk uuemate, väiksemate ma-jade merd, milles pööninguaknad ja katuseviilud ja tornikesed meenutasid laineharju. Tegu oli ainsa suure majaga ümbruskonnas: see oli piklik, lihtne, sünge.

Alan Kitson andis signaali ning pööras sisse-sõiduteele – ehkki see oli tegelikult liiga lühike, et seda teeks nimetada. „Minu teada nägi maja-esine varem ilusam välja, aga siis ehitati sinna vastu uued majad ja tänavat tuli laiendada.” Ta peatus sammastega peaukse ees ning lävele il-mus tädi Gwen, kes naeris ja tahtis Tomile musi anda. Ta tõmbas Tomi sisse ning onu Alan järg-nes neile kohvriga.

Tom tundis jalge all külmi kiviplaate ja nina-sõõrmetes vana tolmu hõngu, mida keegi nähta-vasti hajutada ei viitsinud. Kui poiss enda üm-ber vaatas, läbis teda külmajudin. Suure maja koridor polnud ei räämas ega näotu, kuid see ei jätnud ka külalislahket muljet. See paiknes otse maja südames – läbis kogu maja, moodustades T-tähe – ning maja süda oli tühi, külm, justkui surnud. Keegi oli kõrgetele hallidele seintele kleepinud erksavärvilisi reisiplakateid, keegi oli ühte nurka unustanud pesukorvi koos pesumaja nimekirjaga, ühe koridori tagaotsas asuva ukse ees seisid piimapudelid koos kirjakesega piima-mehele, kuid ükski neist esemetest ei paistnud

10

tegelikult koridori kuuluvat. Koridor jäi ikka tüh-jaks ja vaikseks-vaikseks, kui mitte arvestada tädi Gweni häält, mis vadistas Tomi emast ja Peteri leetritest. Kui tädi hääl hetkeks vakatas, kuulis Tom ühtainust heli: tikk ja uuesti tikk ja uuesti tikk, mida tõi kuuldavale kappkell.

„Ei, ära puutu seda,” ütles tädi Gwen, kui Tom kella poole pöördus. Ta tasandas häält. „See kuu-lub ülakorrusel elavale proua Bartholomew’le ja ta on sellesse väga kiindunud.”

Tom polnud kunagi kappkella sisemust näinud ja mõtles, et ta võiks seda hiljem, omapäi olles natuke uurida: vaadata ta ju ikka võis. Seistes seljaga kella poole ja jätkates süütult vestlust tädiga, libistas ta küüned pendlikapi ukse alu-sesse prakku, et proovida...

„Kui proua Bartholomew on oma kellasse nii kiindunud, miks ta seda siis üleval oma korteris ei hoia?” päris Tom. Ta avaldas küüntega ette-vaatlikult survet, aga uks ei andnud järele...

„Sellepärast, et kell on seina külge kruvitud ja kruvid on kinni roostetanud,” vastas tädi Gwen. „Tule sealt ometi ära, Tom. Lähme joome teed.”

„Oh!” ütles Tom nagu poleks märganudki, kus ta seisab. Ta astus eemale. Pendlikapi uks oli lukus.

Nad läksid parajasti trepist üles Kitsonite kor-teri poole, kui kappkell lõi nende selja taga suur-

11

suguselt ja rõhuga üks. Onu Alan kortsutas kulmu ning tegi mingi teravmeelse märkuse. Kell oli alati õige – selle osutid näitasid kenasti kaheteistküm-ne ja viie peale –, kuid vaid harva suvatses see õigesti lüüa. Onu Alan ütles, et kellalöökide peale ei võinud sugugi kindel olla. Veelgi enam, kella-hääl oli sedavõrd läbilõikav, et ta kuulis seda va-lesti löömas isegi öösel voodis lamades.

Nad olid jõudnud teisele korrusele, kus Kit sonid elasid. Kaugemal viis kitsas trepp pööningu-korterisse, kus elas proua Bartholomew, kellele kuulusid nii kappkell kui ka kogu ülejäänud maja. Tema oli majaperenaine ja Kitsonid – nagu ka maja teised elanikud – olid tema allüürnikud.

„See ongi meie korter, kulla Tom,” ütles tädi Gwen, „ja siin on külalistetuba – sinu magamis-tuba. Ma tõin siia lilli ja mõned raamatud.” Ta naeratas, anudes pilguga, et tuba Tomile meel-diks.

Magamistuba oli kõrge laega, kuid muidu vaid keskmise suurusega. Seal oli veel üks uks nagu see, mille kaudu nad sisenenud olid. Aken – suur ja suurte ruutudega – oli üks neist, mida Tom oli väljast näinud. Tom oli valmistunud mängima tänulikku külalist, kuid...

„Aga pool akent on trellidega!” pahvatas ta. „See on lastetuba! Ma pole mingi titt!”

„Muidugi mitte – muidugi mitte!” hüüatas tädi

12

Gwen, minnes samuti endast välja. „Sellel pole sinuga mingit pistmist, Tom. Aknal olid trellid juba siis, kui me sisse kolisime. Vannitoa akendel on muide ka trellid.”

See ei vaigistanud siiski täielikult Tomi kaht-lusi.

Kui ta jäeti enne teejoomist asju lahti pakki-ma, uuris Tom tuba põhjalikumalt. Teine uks viis vaid riidekappi, raamatud jutustasid kooli-tüdrukute tegemistest, pärinedes ilmselt tädi Gweni lapsepõlvest, ja kõike varjutasid – kuidas tädi Gwen nende olemasolu ka selgitada ei püüd-nud – trellid lastetoa aknal.

Kuid teejoomine tõstis pisut Tomi tuju. Tädi Gwen pakkus Devonshire’i tee kõrvale keedetud mune ning kodutehtud lusikakooke kodutehtud maasikamoosi ja vahukoorega. Tädi ütles, et ta on hea kokk ja naudib söögitegemist; tal oli ka-vatsus Tom toiduga ära hellitada.

Pärast teejoomist kirjutas Tom emale, et ta on õnnelikult kohale jõudnud. Ta lisas piltpost-kaardi Peterile, kus kirjutas ausalt oma olukor-rast. „Loodan, et hakkad juba leetritest para-nema,” kirjutas ta. „See on Ely katedraali torni foto.” (Tom teadis, et see pakub Peterile huvi: neile meeldis ronida mitte ainult puude otsa, vaid ka kirikutornide tippu.) „Me sõitsime läbi Ely, aga O. A ei lubanud mul torni ronida. Me elame

13

kortermajas, millel pole aeda. Minu magamistoa akendel on trellid, aga T. G ütles, et see on koge-mata. Toit on hea.”

Kirja läbi lugedes otsustas Tom – et tädi Gweni suhtes õiglane olla – viimase lause alla kriipsu-tada. Ta pani allkirjaks oma isikliku märgi: pika kerega kassi, kes pidi olema kõuts. See tähistas Tom Longi.*

Ta joonistas parajasti kassile vurre, kui kuu-lis kappkella all löömas. Jah, kellalöögid olid selgelt kuulda, need võis lausa üle lugeda. Tom tegigi seda ja naeratas üleolevalt: kell lõi jälle valesti – mõttetult valesti.

* Tom tähendab inglise keeles ka isakassi, long aga tähendab pikka (tõlkija märkus).

14

2. PEATÜKK

Kell lööb kolmteist

Kappkella löögid muutusid Tomile peagi tutta-vaks heliks, iseäranis öösiti, mil kõik magasid. Tom ei maganud. Ta läks tavapärasel ajal voo-disse ja lamas siis tund tunni järel ärkvel või poolärkvel. Ta polnud kunagi varem unetuse all kannatanud ja see tegi ta nõutuks; tegeli-kult pidanuks teatud pinge ja ebamugavustun-ne kõhus talle küllaldaseks selgituseks olema. Mõnikord jäi ta tukkuma ning muutus poolunes kaheks poisiks, kellest üks keeldus magama jäämast ning hoidis teist isekalt ärkvel, pidades väikest monoloogi vahukoore ja krevetikastme ja rummivõi ja ehtsa majoneesi ja teiste rammu-sate roogade kohta, mida Tom nüüd sõi. Sellest seisundist üles ärgata oli tõeline kergendus.

15

Tomi unetuse põhjuseks olid tädi Gweni valmis-tatud road – need ja vähene liikumine. Tom pidi istuma toas ja lahendama ristsõnu ning panema kokku mosaiikpilte ja ta ei tohtinud isegi piima-mehele ust avada, kuna ta oleks võinud vaese mehe leetritesse nakatada. Tema liikumine piir-dus sellega, et ta aitas tädil köögis suurel hulgal rammusat toitu valmistada – suuremas koguses ja rammusamat, kui Tom eales varem söönud oli.

Tomil polnud aimugi, mis on tema unetuse põh-jus või kuidas seda leevendada saaks, ning tal ei tulnud pähegi kaevata. Alguses üritas ta tädi Gwe-ni koolitüdruku-lugude lugemisega uniseks jääda. Need polnud isegi selleks küllalt igavad, kuid Tom ilmutas püsivust. Siis leidis onu Alan ta kord kell pool kaksteist öösel lugemast. Sellest tuli suur pahandus. Pärast seda lubati Tomil voodis luge-da kümme minutit; ja ta pidi lubama, et ei pane magamistoas tuld põlema pärast seda, kui see on ära kustutatud ja tädi on talle head ööd soovinud. Tomil polnud kahju, et tal lugeda ei lubatud, kuid tunnid näisid pimedas veelgi pikemaks venivat.

Ühel ööl lebas Tom nagu tavaliselt ärkvel, tundes pahameelt nii pimeduse kui ka teadmise üle, et tädi ja onu istuvad ning loevad või vest-levad – teevad, mida aga soovivad – suurepära-selt valgustatud elutoas. Tema aga on siin, täiesti pimedas toas, kus tal pole võimalik midagi teha.

16

Ta oli seda talunud, nagu talle näis, palju öid, kuid täna öösel ta äkitselt ei suutnud seda enam välja kannatada. Ta tõusis istukile, heitis voodi-riided meisterliku liigutusega pealt ning tõusis voodist, ehkki esialgu ilma kindla eesmärgita. Ta läks käsikaudu kobades magamistoa ukseni, avas selle tasa ning astus korteri tillukesse esikusse.

Elutoa ukse tagant kostis onu Alani ühetooni-line jutt: küllap ta luges valjusti ette oma armas-tatud targast nädalalehest ning tädi Gwen kas kuulas andunult või magas.

Hetke järele mõelnud, lipsas Tom kööki ja sealt edasi sahvrisse. Kodus oleks see olnud tavapära-ne käik, nad olid Peteriga seda sageli teinud.

Tädi Gweni sahvris oli kaks külma sealiha-lõiku, pool biskviitkoogist, vahukoorest ja muna-valgest koosnevast vormiroast, paar banaani ning mõned kuklid ja koogid. Tom üritas end veenda, et ta kõhkleb ainult sellepärast, et ei suuda valida, kuid ta tundis, et pole näljane. Ta võttis vormitäiteks kõige tavalisema kuivanud kukli. Siis haaras teda aga suur vastumeelsus igasuguse toidu suhtes ning ta pani kukli tagasi, andes sellele veel ühe päeva ajapikendust.

Tom oli kogu selle aja liikunud täiesti kuul-damatult – vastasel juhul oleks ta sedasorti ette võtmise puhul oma oskamatuse pärast häbi tundnud. Kuid tal ei vedanud: kui ta sahvrist ja

17

köögist väljus, põrkas ta kokku oma onuga, kes tuli elutoast. Onu üllatus- ja pahameelehüüatus tõi ka tädi Gweni kohale.

Tom teadis muidugi, et on süüdi, aga sellist draamat poleks onu ja tädi küll teha tarvitsenud. Tädi Gwen oli iseäranis endast väljas, kuna tema arust tähendas Tomi öine käik sahvrisse seda, et poiss on näljane. Ta ei andnud lapsele küllalt süüa. Tomil tuli öösel nälg peale.

Onu Alan oli aga Tomi söögiaegadel paremini jälginud, mistõttu tema ei uskunud, et poiss on näljane. Pealegi oli Tom ise öelnud, et ta ei võt-nud sahvrist midagi. Miks ta siis seal oli olnud? Oli see katteks millelegi muule? Mis õigupoolest toimus?

Tomil ei õnnestunudki neid veenda lihtsas tõsi asjas: ühe poisi esimene loomulik käik on sahvrisse, isegi juhul, kui ta pole näljane. Onu ja tädi teatasid, et igal juhul on Tom liiga hilisel ajal voodist väljas. Ta käsutati tagasi voodisse ning onu jäi voodi ette seisma, et pidada maha manitsuskõne.

„Tom, selline asi ei tohi korduda. Sa ei tohi tuld uuesti põlema panna, kui see kord juba kustuta-tud on; samuti ei tohi sa voodist välja tulla. Sa mõistad kindlasti isegi, et...”

„Kas ma ei tohi isegi hommikul voodist välja tulla?” pistis Tom vahele.

18

„Muidugi võid, see on ju teine asi. Ära räägi rumalusi, Tom. Aga muidu sa voodist tõusta ei tohi. Põhjus on selles...”

„Kas ma ei tohi tõusta isegi siis, kui mul on tõesti häda peal?”

„Muidugi pead sa tualetis käima, kui sul tarvis on, aga pärast pead kohe voodisse tagasi minema. Sa lähed voodisse kell üheksa õhtul ja tõused kell seitse hommikul. See teeb kokku kümme tundi. Sa vajad kümmet tundi und, kuna...”

„Aga onu Alan, ma ei maga ju!”„Ole ometi tasa, Tom!” karjus onu äkitselt kan-

natust kaotades. „Ma üritan sinuga siin mõistlik-ku juttu rääkida! Noh, kuhu ma siis nüüd jäin?”

„Kümme tundi und,” sõnas Tom alistunult.„Just, sinu vanuses vajab laps kümme tundi

und. Sa ju tead seda isegi, Tom. Ja sellepärast sa peadki olema kümme tundi voodis, nagu ma ennist ütlesin. Saa aru, Tom, Gwen ja mina soovime, kus-juures ainult sinu enda heaolu pärast, et sa oleksid voodis umbes kella üheksaks ja kui võimalik, ma-gaksid kümme tundi. Kas mõistad, Tom?”

„Jah.”„Ja nüüd luba, et arvestad meie soovidega. Kas

lubad, Tom?”Miks ei ole lastel iial võimalik mitte lubada

selliseid suuri nõudmisi täita? „Eks vist,” ütles Tom. „Jah.”

19

„Näed siis!” ütles tädi Gwen ja onu Alan lau-sus: „Tubli. Ma teadsin, et sa saad mõistlikust jutust aru.”

„Aga ma ei maga ju niikuinii!”Onu Alan teatas teravalt: „Kõik lapsed maga-

vad,” ning tädi Gwen lisas leebemalt: „Sa kujutad seda endale lihtsalt ette, Tom.”

Vaene Tom ei osanud midagi vastata, ta oleks võinud vaid vastu vaielda, kuid talle tundus, et see poleks arukas.

Onu ja tädi lahkusid.Tom lebas pimedas, plaanides emale kirjutada.

„Vii mind koju. Kohe.” Aga ei, see oleks temast argpükslik ja paneks ema kohutavalt muretse-ma. Ta puistab parem Peterile südant, mis sel-lest, et vend ei saa talle leetrite tõttu vastata. Ta kirjutab Peterile, kui talumatult igav siin on, isegi öösiti: pole midagi teha, kuhugi minna, ke-dagi – arvestatavat –, kellega midagi koos ette võtta. „See on kõige hullem urgas, kus ma iial viibinud olen,” kirjutas Tom mõttes. „Ma teeksin mida iganes, et siit pääseda, Peter, et olla kusagil mujal – ükskõik kus.” Talle tundus nagu oleks ta vabaduseiha tema sees ja toas paisunud, kuni see oli juba nii suur, et oleks pidanud seinad maha lõhkuma ja ta tõepoolest vabastama.

Onu ja tädi olid ta üksi jätnud ja hakkasid nüüd ka ise magama minema. Onu Alan oli van-

20

nis ning Tom lebas, kuulates onu pesemist ja vihates teda. Mingil põhjusel kuulis Tom kogu aeg otse tema magamistoa kõrval asuvas vanni-toas toimuvat nii selgesti nagu viibiks ta ise seal: ta oleks peaaegu nagu onu Alaniga koos vannis olnud. Hiljem kuulis ta mujalt korterist kostvat liikumist ja hääli. Viimaks kadus valgustriip tema ukse alt: see tähendas, et korteris oli esiku-tuli ööseks ära kustutatud.

Veniv vaikus ja siis lõi kappkell kaksteist. Kesk-ööks olid onu ja tädi alati voodis ning enamasti ka uinunud. Üksnes Tom lebas endiselt ärkvel-olekusse vangistatuna, silmad pärani ja pahur.

Ja viimaks – üks! Kell lõi käesolevat tundi, ent siis, just nagu soovides näidata oma iseseisvat mõtlemist, jätkas kell löömist – kaks! Seekord ei lõbustanud valed löögid Tomi põrmugi. Kolm! Neli! „Kell on üks,” sosistas Tom vihaselt üle teki ääre. „Miks sa siis ei löö üks kord nagu kellad meie kodus?” Selle asemel: viis! Kuus! Ärritusest hoolimata ei suutnud Tom loendamist lõpetada: see oli talle öösiti harjumuseks saanud. Seitse! Kaheksa! Lõppude lõpuks oli ju kell ainus, mis temaga üldse neil pimedatel tundidel suhtles. Üheksa! Kümme! „No oled sina alles hoos,” mõt-les Tom haigutades ja tahtmatult imetlust tun-des. Jah, kell polnud veel lõpetanud: üksteist! Kaksteist! „Mõelda vaid, lüüa kaks korda ühe öö

21

jooksul keskööd!” pilkas Tom uniselt. Kolmteist! teatas kell ja lõpetas siis löömise.

Kolmteist? Miski värahtas Tomi sees: kas kell oli tõesti löönud kolmteist? Isegi hullud vanad kellad ei löönud iial kolmteist. Ilmselt ta lihtsalt kujutas seda endale ette. Kas ta polnud viibinud kusagil une piirimail või juba maganud? Aga ei, oli ta siis ärkvel või pool-unes, igatahes oli ta kokku lugenud kolmteist lööki. Ta oli selles kindel.

Teadmine, et juhtunu talle korda läks, tekitas poisis ebamugavust: ta tundis seda lausa oma luudes. Vaikus oli muutunud ootusärevaks, näis, nagu hoiaks maja hinge kinni, pimedus rõhus poissi, ründas teda küsimusega: Kuule, Tom, kell lõi kolmteist – mida sa ette kavatsed võtta?

„Mitte kui midagi,” ütles Tom valjusti. Ja li-sas pärast väikest järelemõtlemist: „Ära ole ru-mal!”

Mida ta olekski saanud teha? Ta pidi lebama voodis ja magama või püüdma magada tervelt kümme tundi, umbes kella üheksast õhtul kuni kella seitsmeni hommikul. Ta oli seda lubanud, kui onu oli temaga mõistlikku juttu rääkinud.

Onu Alan oli olnud oma loogikas nii kindel, kuid nüüd hakkas Tomile tunduma, et selles on teatud mõrad... Onu Alan oli ilma seda küsimust üldse arutamatagi võtnud eelduseks, et ööpäe-vas on kakskümmend neli tundi – kaks korda

22

kaksteist tundi. Aga mis siis, kui ööpäevas on hoopis kaks korda kolmteist tundi? Sellisel juhul on kella üheksast õhtul kella seitsmeni hommi-kul – koos kuhugi sellesse ajavahemikku jää-va kolmeteistkümnenda tunniga – rohkem kui kümme tundi: hoopis üksteist tundi. Ta võib olla voodis kümme tundi ja samas jääks talle veel üks tund – terve tund vabadust.

Aga rahu, rahu! See oli naeruväärne: igaüks teab ju, et pooles ööpäevas ei ole kolmteist tun-di. Aga miks oli siis kell öelnud et on? Sellest ei saanud kuidagi üle ega ümber. Jah, kõik tead-sid, et kappkell lööb valesti – ühe korra, kui kell on tegelikult viis ja nii edasi. Tõsi, väitis teine Tom – see, kes ei lasknud unisel Tomil kuidagi magama jääda – tõsi, kell lööb valel ajal valesid tunde, aga sellegipoolest on tegu kellaaegadega – päris tundidega – kellaaegadega, mis tegelikult eksisteerivad. Praegu oli kell löönud kolmteist, kinnitades, et – vähemalt sel ühel ööl – oli kolme-teistkümnes lisatund.

„Aga see ei saa ju ometi tõsi olla,” sõnas Tom endamisi. Maja, mis näis olevat vaidlust jälgi-nud, ohkas kannatamatult. „Vähemalt ma arvan, et see ei ole tõsi, ja igatahes on see üks segane värk.” Sa raiskad aega, sosistas maja. „Minust oleks ebaaus seda võimalust kasutada,” ütles Tom, „sest ma ei usu, et kappkellal oli õigus, kui

23

see kolmteist lõi.” Oh, vastas maja külmalt, nii et kell on siis üks valevorst, jah?

Tom tõusis omakorda pisut vihaseks saades istukile. „Nonii,” teatas ta. „Ma kavatsen selles asjas selgust saada. Ma lähen ja vaatan, mida kellaosutid näitavad. Ma lähen alla koridori.”