2

4

Originaalide tiitlid:

Robert James Waller

The Bridges of Madison County

1992

Robert James Waller

A Thousand Country Roads

An epiloque to The Bridges of Madison County

2002

Toimetanud Helve Võsamäe

Kujundanud Britt Urbla Keller

The Bridges of Madison County. Copyright ©1992 by Robert James Waller.

All rights reserved

A Thousand Country Roads. Copyright © 2002 by Robert James Waller.

All rights reserved.

Madisoni maakonna sillad © Tõlge eesti keelde. Lia Rajandi, 1996, 2010

Tuhat külateed © Tõlge eesti keelde. Rebekka Lotman ja Valner Valme, 2010

Waller ja viimased kauboid © Rebekka Lotman ja Valner Valme, 2010

ISBN 978-9985-3-2115-7

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2010

www.varrak.ee

Trükikoda OÜ Greif

5

Ränduritele

6

7

sisukord

Algus 9

Madisoni maakonna sillad. Tõlkinud Lia Rajandi 13Tuhat külateed. Tõlkinud Rebekka Lotman ja Valner Valme 115

Waller ja viimased kauboid 247

8

9

algus

On laule, mille vallandavad sinisilmne rohi ja tuhan dete külateede tolm. See siin on üks neist. Ühel õhtul 1989. aasta sügisel istun oma töölaua taga, vaadates enda ees arvutiekraanil vilkuvat kursorit, kui äkki heliseb tele fon.

Liini teises otsas on endine Iowa elanik Michael John son. Elab praegu Floridas. Keegi sõber Iowast on talle saatnud ühe minu raamatu. Michael Johnson on selle läbi lugenud; ka tema õde Carolyn on selle läbi lugenud; ja neil on üks lugu, mis nende meelest võiks mind huvitada. Mees on ettevaatlik, ei taha oma loo kohta midagi täpse malt öelda, teatab vaid, et tema ja Carolyn on valmis Iowasse sõitma, et seda minuga arutada.

See, et nad on valmis nii pikka teekonda ette võtma, äratab uudishimu, kuigi ma muidu suhtun sellis tesse pakkumistesse skeptiliselt. Niisiis nõustun nendega tuleval nädalal Des Moinesis kohtuma. Lennuvälja lähe dal Holiday Innis teeme tutvust, pikapeale saame üle kohmetusest, nad istuvad kahekesi minu vastas, väljas lä heb pimedaks, langeb pehmet lund.

Nad võtavad minult tõotuse: kui otsustan seda lugu mitte kirjutada, pean lubama, et ei avalda kunagi 1965. aastal Iowas Madisoni maakonnas juhtunut ega ka teisi sellega seotud sündmusi, mis järgneva kahekümne nelja aasta jooksul aset leidsid. Hüva, see on arusaadav. Lõ puks on see ju nende, mitte minu lugu.

Niisiis jään kuulama. Kuulan tõsiselt ja esitan tõsiseid küsimusi. Ja

10

nad räägivad. Räägivad kaua. Aeg-ajalt nu tab Carolyn täiesti varjamatult ja Michael võitleb pisara tega. Nad näitavad mulle dokumente, ajakirja-väljalõikeid ja oma ema Francesca päevikuid.

Toateenija tuleb ja lahkub. Tellitakse veel kohvi. Sel ajal kui nad rää-givad, hakkan nägema pilte. Esmalt peab nä gema pilte, alles siis tulevad sõnad. Ja ma hakkangi kuul ma sõnu, hakkan neid nägema kirjapildis. Pärast süda ööd nõustun seda lugu kirjutama – või vähemalt katset tegema.

Raske oli neil langetada otsust seda kõike avalikkuse ette tuua. Teema on hell, puudutab nende ema ja riivami si ka isa. Michael ja Carolyn mõistsid, et loo avalikusta mine võib kaasa tuua labast tagarääkimist ja määrida mä lestusi, mis teistele on Richard ja Francesca Johnsonist jäänud.

Ent maailmas, kus isiklik vastutus kõigis oma vormi des paistab järjest tähtsusetum ja armastus on muutunud kokkuleppe küsimuseks, leidsid nad mõlemad, et see omapärane lugu väärib siiski jutustamist. Uskusin siis ja usun praegu veel kindlamalt, et nende otsus oli õige.

Uurimistöö ja kirjutamise käigus kutsusin Michaeli ja Carolyni veel kolmel korral kohtuma. Iga kord sõitsid nad vastu puiklemata Iowasse. Sedavõrd suur oli nende soov, et lugu saaks igati täpselt kirja pandud. Vahel me lihtsalt vestlesime; teinekord aga sõitsime aeglaselt möö da Madisoni maakonna teid, kus nad näitasid mulle pai ku, mis selles loos olulist osa olid etendanud.

Lisaks abile, mida sain Michaeli ja Carolyni käest, põ hineb lugu, nagu ma seda siin jutustan, Francesca Johnsoni päevikuist saadud andmetel; Ühendriikide loo deosas, eriti Washingtoni osariigis Seattle’is ja Belling-hamis tehtud uurimistel; vaikselt sooritatud uurimistööl Iowas, Madisoni maakonnas; Robert Kincaidi fotoesseedest välja nopitud informatsioonil; ajakirjatoimetajate käest saadud andmetel; üksikasjade täpsustustel, mida hankisin fototarvete- ja filmitootjatelt; ja pikkadel vestlus tel mitme kena vanainimesega Ohio Barnesville’i maa konna vanadekodus, kus Kincaidi veel tema poisipõlvest mäletati.

Vaatamata hoolikale uurimistööle ei läinud mul siiski korda kõiki lünki täita. Neil juhtudel olen veidi omast peast juurde pannud, kuid

11

üksnes siis, kui tundsin, et need põhjendatud kujutluspildid kasva-sid välja uurimis töö käigus tekkinud lähedusest Francesca Johnsoni ja Ro bert Kincaidiga. Olen veendunud, et jõudsin väga läheda le sellele, mis tegelikult aset leidis.

Üks suuremaid lünki seondub Robert Kincaidi matka ga läbi Ühendrii-kide põhjaosa. Teame, et ta selle reisi sooritas, kuna seda tõendavad mitu fotot, mis ka lõpuks ära trükiti, samuti põgus vihje Francesca Johnsoni päevikuis ja Kincaidi käsitsi kirjutatud märkused ühele ajakirjatoime-tajale. Neile andmetele tuginedes tegin uuesti läbi teekonna, mis viis Kincaidi, nagu ma usun, 1965. aasta augustis Bellinghamist Madisoni maakonda. Oma matka lõpus Madisoni poole sõites tundsin, et olen ise mitmes mõttes Robert Kincaidiga samastunud.

Ent püüd tabada Kincaidi sügavamat olemust osutus ometi minu uurimistöös ja tulemuste kirjapanekul kõige kõvemaks pähkliks. Ta on raskesti tabatav kuju. Aeg-ajalt tundub ta üsna tavaline. Teinekord aga lausa ebamaine, võib-olla isegi viirastuslik. Oma töös oli ta ülimalt profes sionaalne. Iseennast nägi ta aga mingi isesorti isasloomana, mis järjest enam korrastatud maailmas hakkab välja surema. Kord rääkis ta aja „halastamatust huilgamisest” oma peas, ja Francesca Johnsoni sõnul pesitses ta tegeli kult mingites „imelikes kummituslikes urgastes, kaugel Darwini loogika algharudes”.

Vastust ei leidunud ka veel kahele teisele huvitavale küsimusele. Esi-teks ei suutnud me selgitada, mis on saanud Kincaidi fotokogudest. Tema töö iseloomu arvestades pidi tal olema tuhandeid, võimalik, et sadu tuhandeid fotosid. Neid pole kunagi avastatud. Me ei oska oletada muud – ja see klapiks kokku tema nägemusega iseendast ja oma ko hast maailmas –, kui et ta need enne surma lihtsalt hävitas.

Teine küsimus puudutab tema elu ajavahemikus 1975 kuni 1982. And-meid on väga napilt. Teame, et mitu aastat teenis ta Seattle’is hädapärast elatist portreefotograafina, jätkates samal ajal Puget Soundi piirkonna pildistamist. Ja see ongi kõik. Huvitav avastus on ka see, et kõik Sot-siaalkindlustuse ja Veteranideameti kirjad, mis talle saadeti, kannavad tema enda käega kirjutatud märget „Tagastada saatjale” ning ongi tagasi saadetud.

12

Käesoleva raamatu ettevalmistamine ja kirjutamine on muutnud minu maailmatunnetust, teisendanud mõtteviisi, eriti aga kärpinud küünili-sust inimsuhete skaala võimaliku haardeulatuse hindamisel. Õppinud tundma Francesca Johnsonit ja Robert Kincaidi, nagu see minul nende otsin gute käigus õnnestus, leian nüüd, et niisuguseid suhteid võib näha hoopis avaramalt, kui olin seni võimalikuks pi danud. Ehk kogete teiegi sama, kui seda lugu loete.

Lihtne see ei ole. Selles järjest kalgimaks muutuvas maailmas elame me kõik oma korpunud tundeelu seljakilbi varjus. Me ei tea, kus lõpeb suur kirg ja algab ima lus. Meie kalduvus esimese võimaluse üle irvitada ja tõe liselt sügavaid tundeid pisarlikuks halemeelsuseks tembeldada teeb raskeks sissepääsu helluse riiki, mida on vaja Francesca Johnsoni ja Robert Kincaidi loo mõist miseks. Tunnistan, et kõigepealt tuli minulgi sellest kalduvusest jagu saada, enne kui suutsin kirjutama hakata.

Ent kui te siiski lähenete järgnevale jutustusele, kas või ajutiselt loobudes uskmatusest, nagu on soovitanud Coleridge, siis olen päris kindel, et kogete sama, mida kogesin mina. Ja oma südame unustatud kõrvalistes soppides leiate ehk isegi ruumi, nagu seda leidis Francesca John son, et jälle kord tantsida.

Suvi 1991

13

madisoni maakonna

sillad

14

15

robert kincaid

1965. aasta 8. augusti hommikul lukustas Robert Kincaid Bellinghamis Washingtoni osariigis ühe ebamäärase kujuga üürimaja neljandal kor-rusel oma väikese kahetoalise korteri ukse. Ta kandis fotovarustust täis pakitud seljakoti ja kohvri puutrepist alla tagaõuele, kus majaelanikele reserveeritud parkimisplatsil ootas tema vana Chevrolet pikap.

Teine seljakott, keskmise suurusega külmik, kaks statii vi, Cameli sigaretiplokid, termos ja puuviljakott olid juba autos. Kitarrikast oli taga autokastis. Kincaid seadis selja kotid istmele ja paigutas külmiku ning statiivid põranda le. Ta ronis autokasti, sättis kitarrikasti ja kohvri autokasti nurka ning kinnitas need paraja pesunöörijupiga seal ve deleva tagavararehvi külge. Kulunud rehvi alla lükkas ta musta presenditüki.

Ta istus rooli taha, süütas Cameli ja võttis mõttes läbi kogu nimekirja: kakssada rulli mitmesugust filmi, enamikus pika säriajaga Kodachrome’i; statiivid; külmik; kolm kaamerat ja viis objektiivi; teksad ja khakiriidest püksid; särgid; rohkete taskutega pildistamisvest. Korras. Kõike muud võib ka tee pealt osta, kui midagi on maha jäänud. Kincaidil olid jalas pleekinud Levi’se teksad ja hästi sisse kantud Red Wingi välisaapad, seljas kaitsevärvi särk ja selle peal oranžid traksid. Laiale nahast püksirihmale oli kinnitatud originaaltupes Šveitsi sõdurinuga.

Ta vaatas kella: kaheksa seitseteist. Mootor läks käima teisel katsel, ta tagurdas välja, vahetas käiku ja sõitis hä muse päikese all mööda puiesteed linna poole. Ta läbis Bellinghami tänavad, võttis kursi lõunasse mööda

16

Washingtoni 11. maanteed, sõitis mõne miili piki Puget Soundi kallast ja suundus siis ida poole, kuni tee varsti ristus 20. magistraaliga.

Vastu päikest pöörates alustas ta pikka käänulist teed läbi Kaskaa-dide. Talle meeldis see maa ja ta tundis end lahedalt, peatus aeg-ajalt, et tulevaste ekspeditsioonide tarvis ülestähendusi kirja panna või pilte teha, mida ta ise „meelespeadeks” nimetas. Need kiirfotod aitasid meenu-tada kohti, mida ta ehk uuesti külastada tahaks, et neid põhjalikumalt uurida. Õhtu eel pööras ta Spokane’i juu res põhja poole ja sõitis välja 2. magistraalile, mida möö da ta tahtis jõuda põhjaosariikide ristteljel asuvasse Duluthisse Minnesotas.

Ei tea mitmekümnendat korda elu jooksul soovis ta, et tal oleks koer, võib-olla jahikoer, kes teda niisugustel rei sidel saadaks ja kodus seltsiks oleks. Aga ta oli tihti ko dust eemal, enamasti kusagil võõral maal, ja looma suh tes poleks see õiglane. Ent ometi mõtles ta sellele. Mõne aasta pärast on ta raske välitöö jaoks juba liiga vana. „Siis ehk saangi endale koera võtta,” ütles ta haljale okaspuu-müürile, mis autoakna tagant mööda veeres.

Niisugused sõidud tekitasid temas alati inventuuritegemise meeleolu. Selle hulka kuulus ka koer. Robert Kincaid oli nii üksildane, kui üldse olla saab, ainuke laps, mõlemad vanemad surnud; kaugemad sugulased olid kaotanud kontakti temaga ja tema nendega, lähedasi sõp ru ei olnud.

Nimepidi tundis ta meest, kellele kuulus nurgapood Bellinghamis, samuti fototarvete kaupluse omanikku, kelle käest ta oma varustuse ostis. Samuti olid tal ametli kud tööalased suhted mitme ajakirjatoime-tajaga. Peale selle ei tundnud ta lähemalt õieti mitte kedagi ega tuntud ka teda. Harilikud inimesed ei sõbrune kergesti mustlas tega, ja eks ta natuke mustlase moodi olnudki.

Ta mõtles Marianile. Üheksa aasta eest, pärast viieaas tast abielu oli naine ta maha jätnud. Nüüd oli Kincaid viiekümne kahe aastane; naine on seega varsti nelja kümnene. Mariani unistus oli saada muusikuks, folklauljaks. Ta oskas kõiki Weaverite laule ja esitas neid päris kenasti Seattle’i kohvikutes. Vanasti, kui Kincaid juhtus kodus olema, sõitis ta Marianiga popkontsertidele ja is tus publiku hulgas, kui naine laulis.

Tema pikad äraolekud – mõnikord paar-kolm kuud järjest – mõjusid

17

abielule halvasti. See oli talle selge. Marian teadis väga hästi, mis töö mehel on, kui nad abiellu da otsustasid, kuid neil mõlemal oli mingi ähmane tunne, et sellest on võimalik kuidagi üle saada. Ometi ei olnud võimalik. Kui Kincaid jõudis tagasi Islandilt, kus ta ühe artikli jaoks pilte tegi, oli naine kadunud. Paberil seisid read: „Robert, sellest ei saanud asja. Jätsin sulle Harmony kitarri. Võta ühendust.”

Ta ei võtnud ühendust. Naine ka mitte. Ta kirjutas alla lahutusepaberi-tele, kui need aasta pärast temani jõudsid, ja läks järgmisel päeval Austraalia lennukile. Marian ei soovinud temalt midagi muud peale vabaduse.

Montanas Kalispellis jäi Kincaid hilisel õhtutunnil öö majale. Cozy Inn tundus odav olevat ja oligi. Ta kandis oma varustuse tuppa, kus oli kaks laualampi, üks neist läbipõlenud pirniga. Voodis pikutades ja „Aaf-rika haljaid künkaid” lugedes tundis ta ninas Kalispelli paberivabrikute lehka. Hommikul sörkis ta nelikümmend minutit, tegi viiskümmend kätekõverdust ja kasutas kaameraid kergete hantlitena, et hommiku-võimlemist korralikult lõpetada.

Ta sõitis läbi Montana põhjaosa Põhja-Dakotasse ja tal le tundus see lage tasane maa niisama kaunina kui mäed või meri. Sellel paigal oli oma askeetlik võlu: ta peatus mitu korda, seadis statiivi üles ja tegi vanadest talu hoonetest terve hulga mustvalgeid pilte. See maastik so bis tema vähenõudlikule hingele. Indiaanlaste reservaa did olid kõigile teada olevail põhjustel muidugi masen davad, ehkki keegi sellest välja ei tee. Siinsed asundused polnud paremad kui Washingtoni loodeosas või kus ta hes mujal, kus ta neid näinud oli.

14. augusti hommikul, kahe tunni kaugusel Duluthist pööras ta kir-desse ja suundus kõrvalist otseteed mööda Hibbingisse, rauakaevandus-tesse. Õhus hõljus punane tolm ja ta nägi suuri masinaid ja ronge, mis olid spetsiaal selt selleks projekteeritud, et vedada maaki Ülemjärve ääres Two Harborsis ootavatele laevadele. Ta veetis pä rastlõuna Hibbingis ringi vaadates ja tuli järeldusele, et see koht talle ei meeldi, olgu pealegi Bob Zimmermann-Dylani sünnipaik.

Ainus Dylani laul, mis talle üldse meeldis, oli „Girl from the North Country”. Ta oskas seda mängida ja laulda, ja omaette laulu sõnu ümisedes jättis ta seljataha paiga, mille pinnas oli täis hiiglasuuri punaseid auke.

18

Marian oli talle kätte näidanud mõned akordid ja õpe tanud, kuidas võtta lihtsamaid arpedžosid, et end ise kitarril saata. „Tema jättis minule rohkem kui mina tema le,” pihtis ta kunagi ühele jokkis jõelaevalootsile mingis kohas, mille nimi oli McElroy baar, Amazonase jõgikon nas. Ja tõsi see oli.

Ülemjärve metsakaitseala oli kaunis, tõesti kaunis. Rännumehe maa. Kui ta veel noor oli, igatses ta taga en disi rännumeeste aegu, oleks taht-nud nende hulka kuulu da. Ta sõitis läbi aasade, nägi kolme põtra, punast rebast ja mitut hirve. Ta tegi ühe tiigi ääres peatuse ja pildistas peegel-dust veepinnal, mille sinna heitis veidra kujuga puu oks. Sellega valmis saanud, istus ta auto astmelauale, jõi kohvi, suitsetas Camelit ja kuulatas tuult kaseladvus.

„Hea, kui oleks keegi, näiteks mõni naine,” mõtles ta tiigi kohal hõljuvat sigaretisuitsu vaadeldes. „Vanemaks saades tükivad niisugu-sed mõtted pähe.” Aga kuna ta ise nii palju kodust eemal on, oleks see kojujääjale raske. Seda oli ta kord juba näinud.

Kodus Bellinghamis viibides kohtus ta vahel ühe Seattle’i reklaami-firma loomingulise juhiga. Ta oli selle daamiga tutvunud, kui nad min-git ühisprojekti teostasid. Naine oli neljakümne kahe aastane, arukas meeldiv ini mene, kuid Kincaid ei armastanud teda ja teadis, et ei hakka iial armastama.

Mõnikord tundsid nad mõlemad end siiski väheke ük sildasena ja veetsid õhtu kahekesi, käisid kinos, jõid mõne klaasi õlut ja läksid pärast seda igati kombekalt voodisse. Naine oli elu näinud: kaks abielu, töö ettekand jana mitmes baaris, samal ajal õpingud kolledžis. Iga kord, kui nad oma armuvahekorraga lõpule jõudsid ja siis voodis pikutasid, ütles naine talle ikka ühte ja sama: „Sina, Robert, oled parim, sul pole võistlejat, isegi ligilä hedast mitte.”

Ta oletas, et seda peaks olema igal mehel meeldiv kuulda, kuid ta pol-nud kaugeltki nii kogenud ja tark, et välja uurida, kas naine räägib tõtt või mitte. Aga ükskord ütles sõbratar tõesti midagi niisugust, mis teda mõtlema pani: „Robert, sinu sees on mingi olend, mida mina välja meeli-tada ei oska, milleni jõudmiseks mul jaksu ei ole. Vahel on mul tunne, et oled siin elanud hiiglama kaua, rohkem kui ühe elu, ja et oled end peitnud

19

mingites oma enda salakohtades, millest ükski teine ei oska undki näha. Sa ajad mulle hirmu peale, kuigi sa minu vastu kena oled. Kui ma iseendaga ei võitleks, et end sinuga koos olles kontrolli all hoida, siis kaotaksin vist pinna jal ge alt ega leiaks enam kunagi kindlat toetuspunkti.”

Kuidagi ähmaselt tajus ta, mis naine sellega mõtles. Kuid ega ta isegi sellele päriselt pihta ei saanud. Juba poi sipõlves, väikeses Ohio linnake-ses kasvades oli tal olnud imelikke uitmõtteid, nukrat traagikataju, mis samal ajal seostus silmapaistvate kehaliste ja vaimsete võimetega. Kui teised lapsed laulsid „Sõua, sõua, sõua paati”, õppis tema pähe mingi prantsuse kabareelaulu viisi ja inglis keelsed sõnad.

Talle meeldisid sõnad ja kujundid. Üks tema lemmik sõnu oli „sinine”. Talle meeldis tunne, mida see keelel ja hammastel tekitas, kui ta seda sõna hääldas. Sõnadel on ihulik tunne, mitte ainult tähendus – nii mäletas ta oma lapseea mõtet. Talle meeldisid ka teised sõnad, näiteks „kauge”, „lõkkesuits”, „maantee”, „iidne”, „läbipääs”, „rännumees” ja „India” – meeldisid lihtsalt nende kõla pärast, nende maitse pärast ja selle pärast, mis mõtteid need temas äratasid. Ta kinnitas toredate sõnade nimes tikke oma toa seintele.

Siis ühendas ta sõnad lauseteks ja pani ka need seinale.

Tulele liiga lähedal.

Tulin Idamaalt väikese reisitrupiga.

Nende vahetpidamatu säutsumine, kes mind päästa tahavad ja kes mind maha müüa tahavad.

Rännumees, rännumees, räägi mulle oma lugusid. Roolimees, roolimees, pööra mind kodu poole.

Lamada alasti seal, kus ujuvad sinised vaalad.

Neiu soovis talle tossavaid ronge, mis väljuvad talvejaamadest.

20

Enne kui minust sai inimene, olin ma nool – ammu aega tagasi.

Siis olid veel paigad, mille nimed talle meeldisid: Somaali hoovus, Suure Sõjakirve mäed, Malaka väin ja veel terve rida teisi. Viimaks olid ta toa seinad kaetud sõnu, lauseid ja kohanimesid täis kirjutatud paberitük-kidega, ja viieaastaselt oskas ta väga hästi lugeda. Koolis oli ta vi lets õpilane, kes õpetajatele peavalu valmistas.

Nad vaatasid tema intelligentsustesti tulemusi ja kõ nelesid talle elus edasijõudmisest, tegudest, mida ta kõik on suuteline tegema, ja võimalu-sest saada kelleks tahes, kui ainult tahab. Üks keskkooliõpetaja kirjutas oma hin nangus tema kohta järgmist: „Ta usub, et „intelligentsustestid on vilets moodus inimeste võimete hindami seks, kuna need ei suuda arvestada maagiat, mis on väga tähtis nii iseeneses kui loogika täiendu-sena.” Teen ette paneku vanematega rääkida.”

Tema ema kohtus mitme õpetajaga. Kui õpetajad rää kisid Roberti vaiksest tõrksusest tema tegelike võimete valgusel, ütles ema: „Robert elab omaenda loodud maail mas. Ma tean, et ta on minu poeg, kuid vahel on mul tunne, et ta pole sündinud minu abikaasast ja minust, vaid on tulnud kusagilt mujalt, kuhu ta püüab tagasi minna. Olen väga tänulik, et te tema vastu huvi tunnete, ja püüan teda veel kord innustada pare-mini õppima.”

Ise rahuldus ta kohaliku raamatukogu seiklus- ja reisijuttudega, muidu aga hoidus omaette, veetes päevi jõe ääres, mis linnaservast läbi jooksis, vältides tantsupi dusid, jalgpallivõistlusi ja muid üritusi, mis olid tema meelest tüütud. Ta käis kalal ja ujus ja kõndis ja lamas pi kas rohus, kuulates kaugeid hääli, mida, nagu ta ise ar vas, ainult tema võis kuulda. „Seal kusagil on võlurid,” ütles ta iseendale. „Kui sa hästi vakka oled ja kõrvad lahti hoiad, siis seal nad on.” Ja ta igatses koera, kellega neid hetki jagada.

Kolledži jaoks raha ei jätkunud. Ega ka tahtmist. Isa tegi kõvasti tööd ja oli ema ja tema vastu sõbralik, kuid töö kõrvalt ventiilivabrikus ei jätkunud enam jõudu muude asjadega tegelemiseks, rääkimata koera eest hoo litsemisest. Kui isa suri, oli Robert kaheksateistkümnene ja kui Suur majanduskriis juba väga tugevalt suruma hakkas, läks ta sõjaväkke,

21

et sel moel ema ja iseennast ülal pidada. Sinna jäi ta neljaks aastaks, kuid need neli aastat muutsid tema elu põhjalikult.

Täiesti ootamatult, nii nagu militaarsele mõtteviisile omane, määrati ta fotograafi abiks, kuigi tal polnud õrna aimu isegi sellest, kuidas filmi aparaati panna. Ent seda tööd tehes leidis ta endale elukutse. Tehnilised üksikasjad olid talle lihtsad. Vähe sellest, et ta juba kuu aja pärast kahele staabifotograafile pimiku töid tegi – ta sai loa ka lihtsamate projektide jaoks iseseisvalt pilte teha.

Jim Peterson, üks fotograafidest, suhtus temasse sõbralikult ja leidis aega, et talle fotograafia nõkse õpeta da. Robert Kincaid laenutas linna-raamatukogust foto- ja kunstiraamatuid ning asus neid uurima. Algusest peale meeldisid talle eriti just prantsuse impressionistid ja Rembrandti valgusekäsitlus.

Pikapeale hakkas talle selguma, et see, mida ta pildis tab, on nimelt val-gus, mitte objekt. Objekt oli lihtsalt va hend valguse peegeldamiseks. Kui valgus oli hea, võis alati leida, mida pildistada. Sel ajal hakkas 35-millimeet-rine aparaat juba kättesaadavaks muutuma ja ta ostis kohalikust fotopoest pruugitud Leica. Selle võttis ta kaasa New Jerseysse, Cape Maysse ja veetis oma puhkusest terve nädala rannaäärset elu pildistades.

Üks teine kord reisis ta bussiga Maine’i ja sealt hääletades mööda rannikut põhja poole üles, sai koidu ajal Isle au Hau tist Stoningtoni postipaadi peale, jäi vahepeal laagrisse ja sõi tis siis praamiga üle Fundy lahe Nova Scotiasse. Ta hakkas üles märkima andmeid aparaadi asendi ja paikade kohta, mida tahtis uuesti külastada. Kui ta kahekümne kahe aas taselt sõjaväest lahkus, oli ta juba üsna korralik piltnik ja lei dis tööd tuntud moefotograafi abilisena New Yorkis.

Naismodellid olid ilusad; ta kurameeris mitmega ja ar mus teataval määral ühesse, kuni see Pariisi kolis ja nen de teed lahku läksid. Neiu ütles talle: „Robert, ma ei tea, kes või mis sa õieti oled, aga tule mulle Pariisi külla.” Ta lubas minna, mõtles seda sel hetkel tõsiselt, kuid külas käik jäi tegemata. Aastaid hiljem, kui ta Normandia ran nikul ühe loo tarvis pildistamas oli, leidis ta daami nime Pariisi telefoniraamatus, helistas, ja nad jõid ühes vaba õhukohvikus kohvi. Naine oli nüüd abielus režis-sööriga ja tal oli kolm last.

22

Moemaailm ei suutnud Kincaidi kuidagi köita. Euroo pa moediktaa-torite korraldusi järgides viskasid inimesed igati korralikke riideid ära või lasid need kiiruga ümber teha. See tundus talle tobe ja selle jaoks fotografeerimine alandas teda. „Sa oled see, mida sa toodad,” ütles ta, kui sellelt töölt lahkus.

Ta ema suri, kui ta teist aastat New Yorkis elas. Ta sõi tis tagasi Ohiosse, mattis ema maha ja istus advokaadi ees, kuulates testamendi ettelugemist. Ega seal suurt mi dagi olnud. Ta ei uskunud, et seal üldse midagi on. Ent ta oli üllatunud, kui avastas, et vanemad olid suutnud ma hutada väikese kapitali tillukesse majja Franklini tänavas, kus nad kõik oma abieluaastad olid elanud. Ta müüs maja maha ja ostis selle raha eest esmaklassilise varustu se. Kui ta kaamera eest maksis, mõtles ta aastatele, mille vältel isa nende dollarite eest oli tööd teinud, ja ta gasihoidlikule elule, mida vanemad olid elanud.

Mõned tööd hakkasid väikestes ajakirjades ilmuma. Siis helistas Natio-nal Geographic. Nad olid näinud kalendripilti, mille ta kaugel Cape Mays oli võtnud. Ta rää kis nendega, sai väikese tellimuse, täitis selle profes sionaalselt – ja nüüd oli tal tee lahti.

Sõjavägi kutsus ta 1943. aastal tagasi. Ta läks kaasa me rejalaväelastega ja rühkis mööda Vaikse ookeani randu põhja poole, kaamerad õlgadel kõlkumas, lamas selili maas, pildistades mehi, kes amfiibpaatidest maale tulid. Ta nägi nende nägudel hirmu, tundis seda ka ise. Nägi, kuidas kuulipildujatuli neid pooleks lõikas, kuulis neid ema ja Jumalat appi kutsumas. Ta elas selle kõik läbi, jäi ellu ja ei lasknud end rindefotograafia niinimetatud kuulsusest ja romantikast õnge võtta.

1945. aastal armeeteenistusest vabanenud, helistas ta ajakirja National Geographic toimetusse. Temaga olid nad koostööks valmis, millal iganes. Ta ostis San Francis cos mootorratta, sõitis sellega lõunasse Big Suri, armatses plaažil ühe Carmeli tšellistiga, ja keeras tagasi põhja poo le, et Washingtoni osariiki uurida. Talle meeldis seal ja ta otsustas sinna oma baasi rajada.

Nüüd, viiekümne kahe aastasena, jälgis ta ikka veel valgust. Ta oli käinud enamikus kohtades, mis tema poisipõlve seintel seisid, ja neid paiku külastades, Rafflesi baaris istudes, popsutaval jõelaeval mööda

23

Amazonast üles sõites ja kaameli seljas läbi Rajasthani kõrbe õõtsudes ei suutnud ta vahel uskuda, et viibib ikka tõepoolest seal.

Ülemjärve kaldad olid tegelikult täpselt nii ilusad, nagu ta kuulnud oli. Ta märkis tuleviku tarvis mitmed kohad üles, tegi mõne pildi, et hiljem mälu värskendada, ja suundus piki Mississippi kallast lõunasse, Iowa poole. Väikeses Claytoni linnas peatudes ööbis ta kalameeste motellis ja veetis kaks hommikut puksiire pildistades ja ühe õhtupooliku pukseri pardal, lootsi kutsel, kellega ta kohalikus kõrtsis oli tuttavaks saanud.

65. magistraalile pööranud, läbis ta esmaspäeva vara hommikul, 1965. aasta 16. augustil Des Moinesi, keeras siis läände Iowa 92. maanteele ja võttis kursi Madisoni maakonna ja katusega sildade poole, mis National Geographicu väite kohaselt pidid seal asuma. Seal nad tõesti olid; mees Texaco bensiinijaamas kinnitas seda ja juhatas küllaltki arukalt teed kõigi seitsme silla juurde.

Esimese kuue leidmisega polnud probleeme ja kohe kavandas ta ka nende pildistamist. Seitsmes, Rosemani sild, aga ei andnud end kuidagi kätte. Ilm oli palav, tal endal oli palav ja Harry – tema auto – oli palav, ning ta eksles ringi mööda kruusateid, mis ei paistnud viivat mit te kuhugi peale järgmise kruusatee.

Võõrastel maadel oli tal kindel põhimõte: „Küsi kolm korda”. Ta oli avastanud, et kolm vastust, kui nad ka kõik valed olid, juhatavad su lõpuks sinna, kuhu sa min na tahad. Siin piisaks ehk kahest korrast.

Talle hakkas silma kirjakast, mis kükitas umbes saja meetri pikkuse sissesõidutee alguses. Kastil oli nimi „Richard Johnson, Pk.2”. Ta võttis kiirust maha ja keeras sisse, et juhatust küsida.

Kui ta õue sõitis, nägi ta üht naist majaesisel verandal istumas. Seal näis jahe olevat ja naine jõi midagi, mis näis veelgi jahedam. Naine astus verandalt alla ja tuli Kincaidi poole. Mees väljus autost ja vaatas naist, vaatas te rasemalt ja siis veel terasemalt. Ta oli ilus või oli kunagi olnud või sai ehk kunagi jälle ilusaks. Ja otsemaid tajus Kincaid seda tavalist kohmetust, mis teda valdas kõigi nende naiste läheduses, kes talle kas või natukenegi meeldisid.